Sulo Kallase tarkused

Allikas: Digilabor

Sulo Kallas on mitmekümne aastase elektroonika kogemusega insener, kes muu hulgas oli üks Skype'i asutajatest. TÜ robotite grupivestluses on tal aegajalt mahti oma teadmisi meiega jagada. Siin on nad talletatud.

Sisendite ja väljundite sobitamise kohta

[12:00:48] Tõnu Samuel: Sulo räägi ikkagi sobitamisest. Kui juba SPI asju tuli meil sobitada, siis äkki peaks PWMe ka sobitama? Et mis on probleem ja mismoodi see sobitamine asja paremaks teeb?

Ma teen me NASA robotile siin servode juhtimiseks PWM väljundeid.

[12:02:13] Markus Järve: Servol ju väga muud ei ole, kui et signaali impedantsid. Tavaliselt lähevad sealt i2c-ga võrreldes suht suured voolud läbi. Või siis parandage mind. saan targemaks.

[12:03:11] Sulo Kallas: Sobitamise mõte on olemuslikult selles, et ei tekiks "üleviskeid": http://en.wikipedia.org/wiki/File:Clock_signal.gif

[12:03:49] Markus Järve: Ringing jah. (eestikeelsed terminid on ikkaveel naljakad)

[12:04:37] Jaanus Kalde: mis ringing üldse eesti keeles oleks? helisemine vaevalt

üleviskamine on veidi tõenäolisem

[12:04:46] Markus Järve: jup

[12:05:44] Sulo Kallas: Kuigi sellel pildil on ülevise väike, ainult paarkümmend protsenti amplituudist, siis moodsate väga kiirete digitaalsete väljundite korral võivad ülevisked olla oluliselt suuremad. Kogu probleem hakkaski sellest ajast pihta kui digitaalsed väljundid hakkasid väga kiiresti 0-st 1-ks muutuma ja vastupidi. Intuitiivvselt tunduks ju nagu "hea" kui väljundid "lülituvad" kiiresti, aga sellega kaasneb suur jama kui selliste väljunditega tüüritakse juhtmeid või trükiradasid mille pikkus on suurem kui väljundi tõusukiirusele vastav lainepikkus (arvutad ülemineku piko/nanosekundid meetriteks).

Sõnaga, mida kiirem on väljund, seda lühemast signaali teekonnast piisab, et jama tekiks.

Mitmekümnesentimeetrise teekonna puhul jõuti juba 90-tel selleni et tavapärased IDE kaablid hakkasid vigu andma uuemate seadmetega.

[12:07:19] Tõnu Samuel: Novelli server hakkas jah nutma kui IDE kaablit kortsutada töö ajal.

Siinkohal on oluline aru saada, et üldse pole oluline kui kiiresti datat kaablis liigutatakse, oluline on hoopis see kui lühiajalisele "glitchile" on vastuvõttev seade tundlik, eriti clocki traadis. S.t. Vabalt võib juhgtuda et kui saatev seade saadab teele 1 pulsi clocki, siis vastuvõttev seade loeb välja kaks väga kiiresti teineteise järgi saabunud pulssi, kuna esimesele üleviskele järgnenud tagasikukkumine ületas korraks sisendi lülitusnivoo.

Ja praegused moodsa tehnoloogiaga tehtud kivid on *VÄGA* kiirete sisendite ja väljunditega, s.t. väljundid kipuvad üleviskeid tekitama kui kaabel on sobitamata ja vastuvõtjad kipuvad lühiajalistele ülevisetele tundlikud olema, isegi k ui ainult 1ns pikkustele.

[12:10:14] Markus Järve: AKA oss peale ja kui signaal ilus, siis no problemo.

Ostsillografidega seda väga hästi vaadata ei saa, kuna enamasti pole rahval ostsillograafe millega nii kiireid protsesse vaadelda saab. Samuti on üldjuhul vaja aktiivprovikuid mis ei koorma signaali mahtuvusega, mida samuti enamikul pole.

[12:10:53] Jaanus Kalde: 10x probe 100MHz oss ei toimi?

[12:10:54] Sulo Kallas: Mina tean õppeasutustest praegu ainult TTÜ-s elikos aktiivse differentsiaalprobega gigahertse vaatlevat ossi millega selliseid protsesse jälgida saab.

[12:10:54] Markus Järve: Siin ossid on juba. Aga aktiivjupid on jah teine ossi hind otsa.

[12:11:00] Sulo Kallas: Absoluutselt ei toimi.

[12:11:02] Jaanus Kalde: ok

hea teada

[12:11:12] Sulo Kallas: 1GHz on abs miinimum millega üldse hakkad aru saama mis toimub.

[12:11:24] Markus Järve: See oleneb suuresti ikka signaali sagedusest.

[12:11:34] Sulo Kallas: Ei olene, see ongi oluline aru saada!

[12:11:48] Markus Järve: miks ?

[12:12:14] Jaanus Kalde: sest 2ns clichi sa ei näe aga vastuvõttev skeem näeb

isegi kui su muu sagedus on 100Hz

[12:12:26] Sulo Kallas: See oleneb vaid sellest kui kiiresti transmitter teeb 0-1 transitioni, ja oletame kui sellele järgnes 1ns hiljem korraks tagasivise, siis kas vastuvõtja oli tundlik 1ns jooksul toimunud 2-le üleminekule või mitte. Jaanus saab aru.

[12:12:55] Markus Järve: Sest kui sul on servo signaal mis algseks referentsiks kus on suured voolud, ei ole sellist üleminekut üldse saavutada võimalik.

[12:12:56] Sulo Kallas: Aga hea uudis on, et sellele kõigele on suht lihtsad rohud olemas. Servode puhul pole see jah üldjuhul oluline, sest servol on üleüldse savi kas ta näeb 1-te transitionit või 2-te transitionit 1ns-te vahedega. Sisuline tähendus on tema jaoks täiesti sama.

[12:14:08] Markus Järve: Sellega ma nõustun, et kui klokki vaadata 200Mhz ossiga siis on suht gg.

[12:14:29] Sulo Kallas: Probleem tekib just clockitud bussidega nagu SPI ja I2C ja kõik muud sarnased, kus info läheb täiesti katki kui 1 clocki asemel loetakse signaalist välja 2 clocki. Siis läheb peale seda kogu data nihkesse ja kommunikatsioon peeti. Aga lahendus on lihtne. Aru on vaja saada et kõik ühendused on oma olemuselt lainejuhid, millel on impedants. Täpselt nagu telekaantennide koaksiaalkaablite lainetakistus on 75oomi, ostsillograafi kaablite ja kunagiste koaksiaalsete eetrikaablite impedants oli 50ohm jne. See lainetakistus sõltub sellest kui suur on kaabli traatide järjestikuse induktiivsuse ja traatide (või varjestuse) omavahelise mahtuvuse suhe. Mõlemad sõltuvad kiudude jämedusest ja kiudude omavahelisest distantsist. 50ohm koaks erineb näiteks 75ohm koaksist selle poolest et tema keskmine kiud on suhteliselt jämedam võrreldes varjestuse läbimõõduga. Lainetakistust võib vaadelda nii, et see on selline impedants, millega kaablit sobitades saadakise täiesti ilma üleviseteta side. Tüüpiliste loogikaväljundite väljundi impedants on väga madal, alla 10oomi, maabli vaatepunktist praktiliselt lühis. Loogikasisendite impedants on ülikõrge, praktiliselt lõpmatu. Ükskõik milline on kaabel, sisuliselt tähendab see peaaegu halvimat võimalikku sobitamist. Ideaalne sobitamine oleks see, kui loogikaväljundi ja kaabli vahele pandaks kaabli lainetakistusega võrdne takisti JÄRJEST ning kaabli väljundi poole pandaks takistuslik koormus digitaalse sisendiga paralleelselt. Praktikas tähendab see üldjuhul kas kahte takistit millest üls täheb loogikaelemendi toitesse ja teine maha, mis koos töötades annavad kaabli lainetakistusega võrse impedantsi. Või kui skeemis on kuskil mingi punkt mille pinge on võrdne digitaalse sisendi lülitusnivooga, siis piisab digisisenditest õhest takistist sellesse punkti. Ehk, saatja poolele takisti järjest, vastuvõtja poolele takisti paralleelselt. Ja bussid mis on kahesuunalised on saatanast, neid tuleb nunnutada. Kui ülalkirjeldatud viisil sobitada, siis kaasneb üks oluline efekt: Kuigi ülevisked kaovad täielikult, väheneb signaali amplituud vastuvõtjas *täpselt* 2x võrreldes sellega mida saatja teele pani. Vahel on see halb, vahel mitte. Samuti on sellisel ühendusel puudus, et see koormab saatjat. Kui kaabli lainetakistus on 100ohm (tüüpiline lintkaabel kui signaal jookseb kahe graunditraadi vahel), siis saatja näeb koormusena kaabli lainetakistust ja kaabliga järjest olevat takistit järjestikühendusena, s.t. 100ohm kaabli korral näeb digitaalne väljunbd 200ohm koormust. Paljudel loogikaelementidel väheneb selle peale väljundi amplituud juba ise natuke. Ok, aga halvimast võimalikust sobitamisest ei pea tingimata hüppama teise äärmusesse, ideaalse sobitamiseni. Võib minna ka poolele teele mis on üldjuhul ilma ühegi negatiivse kõrvalmõjuta: Nimelt tuleb küll kasutada "saatja" poolel järjestiktakisteid mis on vrdsed kaabli lainetakistusega, aga mitte kasutada vastuvõtja poolel koormustakistust. Niimoodi tehtu näiteks hilisemad UltraATA paralleelkaablid, kus lisaks saatjapoolsetele sobitustakistitele tehti ka kaablid 2x tihedama traatide vahega, mis viis kaabli lainetakistuse alla, s.t. madalapoolse impedantsiga loogikaväljundiga toitmisel oli väiksemat jätjestiktakistit vaja. Aga loo moraal on, pange ohtlikele signaalidele loogikaelemendi väljundi ja traadi vahele järjestiktakisteid. 50ohm-100ohm vahemikus. Eriti julm on kui lintkaablis jookseb clock ja data paralleelselt ilma graundpinnita nende vahel ja loogikaväljunditel pole takisteid järjestikku JA data muutub muul ajal kui clock.

[12:30:41] Markus Järve: Lisaksin omalt poolt, et üldiselt peab impedanti hakkama järjest rohkem jälgima, mida rõvedam mürakeskkond on. Ja ärge crosstalki unustage. See on asi mis aeglaseid asju tehes kipub meelest minema. [12:30:46] Markus Järve: ehk seesama mis sulo lisas.

[12:33:43 | Edited 12:35:43] Sulo Kallas: Aga jah, kui tuua näidet elust enesest, siis meie NASA robotitel on SPI kaablid kõigi mootorite juurde, pikad kaablid mis jooksevad paralleelselt jämedate voolukaablitega mis on kõike muud kui vaiksed (4 võimast BLDC-d ikkagi) ja asi toimib. Trikk oli selline: kontrollereid juhitakse 5V arduinost, lintkaablites on graundid CS/SCLK/MISO/MOSI vahel ja signaalidega järjest on 100ohm takistid (standardne 5mil lintkaabel vahegraundidega on ca 100ohm impedantsiga) ning vastuvõtjad mis on 3.3V (!) loogika, 40nm tehnoloogias muide, on koormatud kahe takistiga mis on arvutatud selliselt et nad paralleelselt annaks 100ohm, aga mis jätaks sisendile 1.5V alalispinget kui arduino väljund on 2.5V peal. Selline korrektne sobitamine vähendab 5V "swing"-iga signaali kenasti 2.5V swingi peale mis on 1.5V ümber, täpselt nagu sellele 3.3V loogikale kõige paremini meeldib. Sulo Kallas: Aga üldjuhul pole probleemi ka sellest, kui 3.3V swingiga signaal kahaneb 1.5V swingi peale. Korralikult sobitatud traat võtab way vähem häireid vastu mistõttu väiksem varu 1.5-1.65V lülitusnivoo suhtes reaalset häirevaru tegelikult ei vähenda. Aga kui on mure (ja ei meeldi ilmaasjata tühja jooksev suur vool) siis on suhteliselt ohutu vastuvõtaj poolel olevaid takisteid suurendada väärtuseni mis on vastuvõetav. Igasugne paralleelimpedants vastuvõtja poolel on "hea", isegi kui ta pole kaabli jaoks teoreetiliselt piisav koormus. Sulo Kallas: Aga transmitteri poolel olevad järjestiktakistid on need kõige olulisemad. Kogesime oma robotexi robotil just, 65nm FPGA ja 40nm FPGA vahelises lingis, et isegi 6cm SPI ühendus hakkas ilms järjestiktakistiteta vigu andma. Emaplaadil mul neile kohta polnud, päris peent jootmist tuli lõpuks teha. Igatahes oli meil päris paras jama vahepeal et vead olid sees. Päris 100% kindel polnud ka et milline osa süsteemist jama tegi, teisi asju kahtlustasin siiski enne. Issand ma ei suuda lühidalt rääkida.

ADC sample rate'i ja Bandwidthi vahest

[17:51:41] Sulo Kallas: Esimene asi millest rääkida tahaksin: EI, 10, isegi 20GHz signaali samplimiseks ei ole vaja tingimata väga kõrget sampling rate-t. Sampling rate ja bandwidth on tegelikult täiesti sõltumatud asjad. Mismoodi need omavahel seotud on, seletan kohe.

Alustuseks aga niipalju, et kui te näiteks tõmbate mingi täiesti tavalise 125MHz sampling ratega 12bitise ADC datasheet-i ja loete seda, avastate sealt spetsifikatsiooni, et tema full power bandwidth on näiteks 1.6GHz. Misa see tähendab?

See tähendab, et kui sa lased selle ADC sisendisse 1.6GHz sagedusega signaali, alustame lihtsustatult näiteks, et siinuse, siis 125MHz sampling ratega ADC mõõdab selle 1.6GHz siinuse pinget 125M korda sekundis.

Loomulikult ei kajastu selline signaal siis 1.6GHz siinusena peale samplimist ja kvantiseerimist. Ta kajastub hoopis... 25MHz sagedusena.

Seda seepärast, et kui sa võtad 1.6GHz siinuse, märgid sinna 8000ps vahedega ristikesed ja ühendad need ristikesed joonega, saadki juhtumisi 25MHz sagedusega siinuse. Seda nimetatakse aliasinguks, sa saad 1.6GHz signaali aliase mis jääb 125MHz sampling ratega ADC nn. 26. nyquisti tsooni. Kui keegi viitsib, võib lugeda nyquisti tsoonide kohta.

Aga mis on sellest kasu, kui mingi kõrge sagedusega signaali madalal sagedusel samplida?

Kasu võib mitmesugust olla, aga alustame hetkel sellest rakendusest milles see mees seda kasutab.

Oletame et meil on mingi elektriline sündmus mis kogu aeg kordub uuesti ja uuesti. See on eeldus mida see mees praegu teeb. Ta eeldab (ja see on igal pool tekstis rasvaselt, dokis lausa punaselt kirjas), et signaal on korduv, perioodiline. Oletame et esimesel korral samplid sa seda signaali iga 8000ps tagant (125MHz sampling ratega) ajahetkedel 0ps, 8000ps, 16000ps, 24000ps, jne. Siis sa 10GHz bandwidthiga signaalist eriti head pilti ei saaks. Kui sa aga järgmine kord samplid seda "triggeri" suhtes hoopis 1ps, 8001ps, 16001ps, 24001ps ajahetkedel. Ja nii edasi 1000 korda kuni 7999ps, 15999ps, 23999ps, 31999ps, siis peale tuhandendat korda sama signaali samplimist 8000ps vahedega oleme saanud sellest signaalist sisuliselt 1000GSPS efektiivse sampling ratega salvestise, mille bandwidth on piiratud selle 1.6GHz bandwidthiga mis oli ADC sisendi bandwidth.

Kui signaal oli tõesti kogu aeg korduv, ja elektroonikas on selliseid asju tegelikult kogu aeg, kõik ostsillograafid on aegade algusest selle eelduse peale üles ehitatud, siis on võimalik efektiivset sampling ratet tõsta piirini mis on määratletud selle mehhanismi täpsusega mis võimaldab selle 125MSPS ADC sampling clock-i VIIVITADA, s.t. kui selle viivitusmehhanismi täpsus on 1ps, siis hoolimata sellest et ta samplib iga 8000ps tagant, on sul võimalik määratleda nende samplimiste absoluutset aega triggeri suhtes 1ps täpsusega.

Ainus miinus sellisel lähenemisel on, et sellest korduvast sündmusest tervikliku 1ps täpsusega pildi saamiseks on vaja seda sündmust lasta korduda 8000 korda. Minu peamine etteheide sellele tüübile on, et ta on iga hinna eest vältinud sampling ratest rääkimist. Datasheedist ridade vahelt on see õnneks siiski välja loetav, aga see, et ta pole selge sõnaga lahti seletanud mida see aparaat teeb on halb, sest siis on maailmas hulk umbusklikke inimesi kes ei saa asjast aru. See seade aga ilmselgelt just 128MSPS 12bit ADC-ga töötab.

Aga mitte ainult.

Sellist 125MSPS ADC-d mille power bandwidth on 10GHz ei ole olemas. Teine asi millest see tüüp on õieti aru saanud on, et samplimine ja kvantiseerimine on kaks erinevat protsessi: üks mõõdab signaali mingitel kindlatel (lõpmatult lühikestel) ajahetkedel, seda nimetatakse samplimiseks ja selle väljundiks on ANALOOGsignaal. Teine operatsioon on kvantiseerimine, mis juba samplitud analoogsignaalist digitaalse numbri teeb. See on kvantiseerimine. Harilikult tehakse need kaks operatsiooni ühes ja samas kivis, mida ADC-ks nimetatakse. Neid aga ei tarvitse teha ühes ja samas kivis.

Integreeritud sampler/kvantiseerija ADC kive on palju, nad on odavad aga nende bandwidth on piiratud tüüpililselt alla 1GHz-ga. Tema on aga realiseerinud 125MSPS ADC kahe eraldi kiviga: esiteks "track and hold" kiviga, mis ette antud clocki frondi ajal mõõdab sisendsignaali pinge ära ja jätab selle konstantse pingena väljundi peale seisma kuni järgmise mõõtmiseni. Selliste eraldi track and hold kivide sisendi bandwidth on aga mõnedel väga lai, tõesti ulatudes üle 10GHz, täiesti sõltumata sampling clocki sagedusest. Ja alles TEISE kivina kasutab ta harilikku 125MSPS ADC-d mis mõõdab track and hold kivi väljundisse "salvestatud" pingeid, 125M korda sekundis.

Ja hästi paljude, trigeri suhtes eri aegadel mõõdetud, 8ns (1/125MHz) perioodiga mõõdetud samplid kogub kokku ja näitab ühe ajajoonena ekraanil, nagu see oleks mõõdetud ulmeliselt kõrge sampling ratega.

Selline metoodika on täiesti mõistlik, see täiesti toimib, lihtsalt nõuab perioodilist signaali. Jutt sellest kuidas USB küljes pole võimalik mõõta kõrgeid sagedusi on täiesti jura. Pole ühtki põhjust miks USB küljes oleva seadmega poleks võimalik ükskõik kui kõrget sagedust mõõta.

Ja jutt variestusest... Varjestus ka ei mõjuta erinevate sageduste mõõtmist kohe kuidagiviisi. Varjestust oleks tegelikult vaja küll aga mitte selleks et muuta kõrge sageduse mõõtmist võimalikuks vaid selleks, et mõõteseade ise kõrgete sagedustega häireid välja ei kiirgaks.

[18:24:54] Erik Ilbis: väliste häirete vastu kaitse ka ju

[18:25:29] Sulo Kallas: Mul endal on tööga seoses igapäevalselt laual oma disainitud trükkplaat millega ma saan vabalt 6GHz-ni signaale mõõta ja seal peal on kuni 1GSPS adc see on mul praegugi kodus muide.

Väliseid häireid tuleb korralikult disainitud lahtisele trükkplaadile way vähem segama kui arvata oskate. Ainus häire mis tegelikult häirida võib ja tegelt ka häirib on samas toas töötavate arvutite wifi.

Ja mobiiltelefonid.

Aga varjestuse puudumine ei muuda mitte selle matsi asja mittetöötavaks vaid teatud halbadel hetkedel tehtud mõõtmistesse võivad veidrad anomaaliad sisse tulla. Jah, pole hea. Aga väga harva see tegelikult ka häiriks.

[18:27:54] Erik Ilbis: endale põlve otsas ehitatud plaadi puhul võid seda lubada, kuna mõistad neid anomaaliaid aga kuna tegemist on "tootega", siis sellist asja ei tohiks lubada

[18:29:04] Sulo Kallas: Peamine põhjus miks sellised 1GHz päris firmade (Agilent ja Rohde&Schwarz ja Tek) ostsillograafid kallimad ja ka paremad on, on et nendes on sees ADC mis ise käibki 20GSPS sagedusel ning mõõdab sinu 1-4GHz bandwidthiga signaali ühe korraga ära.

[18:29:14] Erik Ilbis: jah täpselt reaalajas mõõtmine

[18:31:31] Sulo Kallas: Selle väärtus seisab selles, et kui nüüd tahta näiteks "eye widthi" mõõta, siis muutub oluliseks et ostsillograaf saaks mõõta kõiki "sündmusi" eraldi ja joonistada nad pilvena üles. Ja kui 1 sündmus 8000-st on natuke valel ajal (jitteri tõttu) kitsendades kõvasti eye-t, siis selle tüübi seadmega jääb see tõenäoliselt märkamata, või täpsemalt kajastatakse seda oluliselt errinevalt tegelikult toimuvast. Päris oss aga näitab seda üht "outlier" sündmust korrektselt algusest lõpuni. Mina ütleks aga, et selle tüübi vidinale on rakendused VÄGAGI olemas, ilmselt ei soovitaks küll seda eye widthi hindamiseks.

[18:32:39 | Edited 18:32:51] Erik Ilbis: digitaalsignaali mõõtmisel on ta jällegi suhteliselt kasutu, 100MHz SPI nt

[18:32:45] Sulo Kallas: Rakendus, milleks ta on väga hea on kaablite sobitamise hindamine: sellega näed sa väga ilusti üleviskeid ja igasugust ringingut. Justnimelt digisignaalide mõõtmiseks ta kasulik ongi. Vaatad kaabli teisest otsast kui korrektne front kohale jõuab ja kui suured ja kui pikalt on ülevisked.

[18:33:45] Erik Ilbis: jah, aga kui signaal töötab 90% ajast normaalselt ja 10% ajast kalab ja tahad näha, milline signaal sellel 10% ajast välja näeb

[18:34:23] Sulo Kallas: Konkreetse USB vidina kontekstis jäetakse küll targu rääkimata, et selliste frontide mõõtmiseks on lisaks vaja ka aktiivset proovikut. Aga sobitamishädad ei ole IIAL sellised et 90% ajast on korras ja 10% ajast on tuksis. Kõik sobitamishädad on alati sellised et alati on ühtmoodi katki.

[18:35:03 | Edited 18:35:18] Erik Ilbis: ei mõelnud hetkel sobitamishäireid, selle jaoks sobib ta küll jah

[18:35:13] Sulo Kallas: Ainult jitteriprobleemid on sellised, et vahel on katki enamasti korras. Mina aga just tõin selle konkreetse näitena praktilisest rakendusest kus just selline seade ongi kõige parem: parem kui 20GSPS sampliv 1GHz skoop.

[18:36:03] Erik Ilbis: jah, sellega olen nõus

[18:37:21] Sulo Kallas: Sõnaga, seda mingiks universaalseks skoobiks pidada oleks totrus, aga öelda et selline asi ei toimi pole õige. Lihtsalt aru peab saama mida ja kuidas ta teeb ja milleks see hea on. Ühegagi neist kolmest punktist selle tüübi dokumentatsioon ei tegele, tema asjast saavad ainult sellises tehnikas kõrvuni sees olevad tüübid. Kellel on vajalik tehnika üldjuhul nagunii olemas.

[18:37:45] Erik Ilbis: see aktiivse probe point on ka väga hea, selle peale esimese hooga ei tulnudki.. ja see probe, millega siis >500mhz mõõta saaks on juba kordades kallim kui see julla

[18:37:55] Sulo Kallas: Sõnaga, konkreetne kickstarteri projekti esitlus on igaljuhul fail, aga seade ise on minu silmis täiesti konkreetne win.

Vat see pole jälle õige.

Kui signaal mida sa jälgida tahad on sobitatud 50ohm peale siis on selle hind sisuliselt 0.

[18:38:41] Erik Ilbis: ok, jah seda küll

[18:38:53] Erik Ilbis: aga kui sobitus pole 50ohm

[18:38:53] Sulo Kallas: Ainult siis kui sul on kõrge impedantsiga sisend mida sa tahad peaaegu ilma koormamiseta jälggida, ainult siis läheb kalliks. Sellisel juhul on abiks ebay 10a vanad mitteintelligentsed aktiivproovikud mida ssaav alates 200-250$ eest. HP omad.

Differentsiaalsed on veel way kallimad, aga enamasti piisab ka single ended aktiivproovikutest mis on odavad.

Sõnaga jah, proovikute teema on väga tõsine ja lihtsalt proovikust ei piisa. Prooviku kasutaja peab sisuliselt väga hästi teadma mida ta teeb. Lihtsalt madalate sageduste maailmast tulev inimene kindlasti failib selliste mõõtmistega isegi kui talle anda 10k$ maksev proovik ja 100k$ maksev oss.

See on aga selle tüübi projekti kõige kõrgem osa: tema toode on arusaadav ja kasulik väga väikesele hulgale RF inseneridele.

Palju kasulikum oleks teha midagi lihtsaltkasutatavat ja suuremale publikule arusaadavat millest neile kasu oleks.

Personaalsed tööriistad
Navigeerimine
Käsitöö